Filed under: 1
Minu ja K telefonikõnelus. K kaitseks võib öelda, et ta on äärmiselt vindine, et mitte öelda purjus.
—————————————————————————————————–
(tänaval kõndides)
Mina: Kuule kallikene, lõpetame selle kõne nüüd ära. Mul saab kohe aku tühjaks.
K: Aga kas sa siis telefoni laadida ei saa?
Mina: Kohe praegu?
K: Jah.
(Mulle jäi arusaamatuks kust ma täpsemalt selleks voolu oleksin pidanud saama. Ilmselt arvas K et mu kehal on kusagil pistik.)
————————————————————————————-
(sama kõne hilisem jätk)
K: Ma tahan sulle pilte saata.
Mina: Ei. Ei mingeid pilte. Mine koju. Kõnni… edasi.
K:Ei ma siit silla pealt tahan saata sulle.
Mina: Ei. Ära saada. Kõnni edasi. Ära mitte mingil juhul peatu.
K: Ma tahan sulle pilte saata.
Mina: No ok. Saada siis aga kõnni edasi, okei?
K: Ok.
(Kõne lõppeb. Mina ja Mann kõnnime paar sammu vaikides.)
Mina (Mannile): Millega ta mulle neid pilte saadab? Ta telefonil pole ju kaameratki!
—————————————-
Järgmine hommik. Koolitee.
Mina: Noo… kas paneme puzzle ka kokku?
K(entusiastlikult): Jaa!
Mina: Mida sa mäletad?
K: Läksin linna, olin pirol, tõusin pingi pealt püsti ja siis oli järgmisena hommik.
—————————————
K: Kuidas ma siit räpaseks sain?
Mina: Mina ei tea. Kui mina su leidsin olid sa juba selline.
————————————–
BCP, paar päeva tagasi
Mina: T, kas me ootame sind ka ära. (T oli veel pooli klaas õlut)
T.K: Jaa!
Ma pööran pea ära.Möödub 10 sekundit. Klaas on tühi.
T.K: Tead, samas, ma ei tule veel. (Neiule baaris) Andke mulle veel üks! ( See oli vist 7mes.)
————————————-
Filed under: 1
Jah, te kõik ootate. Ja ma ei kirjuta. Ja te ootate veel. Ja ma ikka ei kirjuta. No olgu olgu. Paljastan jälle oma eraelu tõsiasju siin poolanonüümses ja muidu suurepäraselt innovatiivses internetikeskkonnas. Tegelikult ma ei ole kirjutanud, sest pole ju midagi eriti kirjutada. Ja peale selle, pole ma lihtsalt viitsunud. Mõlemad täesti normaalsed ja igati aktsepteeritavad põhjused.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. See juhtus natuke peale jõule ja natuke enne uut aastat, seega on kirjeldatav sündmus ilmselt minetanud oma väärtuse uudisena ja seda võib siin eespool avaldatud postide kombel( ehk siis poolanonüümses hüüdnime ja initsiaalide vormis) avaldada. Nimelt on mul tavapärase traditsiooni kohaselt kombeks pidada suuremad peod Tartus ja siis Tallinnas vaikselt lõõgastuda ( Tuletan siiski igaks-juhuks meelde, et igal reeglil on erand. Vahel isegi mitu.)
Kirjeldataval õhtul oli mul plaanis käia K.N-i juures väikesel veinil ja siis vaiskelt minema libiseda, enne kui ülejäänud seltskond mind BonBoni suudaks vedada. Kõik läks kenasti mu viie-tunni-plaani kohaselt ning ma pääsesin peale 5 pokaali veini kenasti trollipeatuse poole liiklema. Loomulikult ei lähe asjad just siis enamasti plaanipäraselt kui sa nagunii oleksid tegelikult pidanud terve õhtu istuma kodus ja klõbistama ennastunustavalt ÕE uurimistööd. No see selleks. Läks lihtsalt nii, et ühel hetkel leidsin end T.K, A.Z ja M. Perenimi Teadmata lauast ning kõrvallauast S ning lugematu arvu tema tuttavaid, kes osutusid lähemal vaatlemisel tuttavateks või vähemtuttavateks nägudeks. T.K rääkis joviaalselt, kuidas võtame kohe varsti takso (me kõik neljakesi saame ilusti koju. nii tore, kas pole?), ainult natuke oleme veel. Raha hoiame kokku ja lõbusam on ka. S ja K kõrvallaluast muutusid iga mööduva tunniga aina rahutumaks. Me T-ga arvasime, et UpUpi rummkoola on ilmselge petmine, kuna rummi maitse polnud meie kogenud maitsmismeelele tajutav ning otsustasime edaspidi Saku Kulla seltsis aega mööda saata. Mingil hetkel teatas S, et tema ja K lähevad nüüd koju ning jätsid meie laudkonnaolenemata õilsatest taksojagamisplaanidest UpUpi. Ega me siis ometi ei otsustanud ju ometi ka ära minna. Istusime ikka edasi ning leidsime veel aega, et minna läbi F-i tuttavate juurest kusagilt USA saatkonna juures asuvast korterist ning seejärel rõõmsalt sammud kodupoole seada. Või noh taksosse.
T.K puikles küll vastu, kuid me M-iga suutsime siiski veenda teda lahkumise vajalikkuses. Jõudsimegi kenasti meie rulaarsesse kodupiirkonda Tallinna lähistel. Kell oli 05.45 kui mina ja M kummaltki koolt T.K käevangu võtsime ja maja poole sammusime. S oli otsustanud lukustada välisukse (mille võtit mul loomulikult polnud) ning mitte vastata ka oma telefonile, seega ei jäänud mul muud ül kui T.K ja M-iga koos T.K köögis istuda, juustuviinereid teha ja vaadata, kuidas T suudab hävitada 400 g rosoljet ebainimliku kiirusega. No see ja paar banaani.
Õnneks olid jumalad siiski mulle armulised ja S vastas lõppude-lõpuks telefonile ning lubas mulle koduukse siiski lahti teha. You just must love your family.
Ja siit mõttetera veiniõpradele: See, kes üksi pudeli veini ära joob, pole mitte veinisõber, vaid lihtsalt joodik.
(Kreisiraadio)
Filed under: Määratlemata
Mina ja Mann, Super Alko, teisiepäev, umbes kell 5
Mann:Kas sa ostad ka midagi?
Mina: I am browsing! Browsing! Sa ei saa mind mõjutada rutakaid otsuseid tegema ja mulle midagi pähe määrida.
(Viide: Black Books, season 1)
——————
Mina: Vaata see on hea rumm, Angosutra.
Mann: Jah, Ango SUTRA, eks ole. Võta veel KAMA ka kõrvale.
(Jutt käis Angostura rummist. Ma ei oska lihtsalt veel lugeda.)
—————
Mina: Kus sa oled?
K:Tänaval. Siin on palju asfalti. Väga palju asfalti. Asfalt on igal pool.
Mina: Olgu. Aga kas sa maju ka näed.
K: Ähmaselt.
Mina: Aga tänavanimi võibolla?
K: Ma olen siin sammastega maja juures.
Mina: Ülikooli peahoone?
K: Ei. Mõned kutsuvad seda kaubamajaks.
——————–
K: Ma nüüd lähen üle tee. Palju autosid. Oi kui palju autosid.
Vaikus
K: Nonii sain turvaliselt üle tee. Ma nüüd lähen statoili.
(paneb mu kõne ootele, aga ei saa sellest ise aru)
————————–
K: Ostsin omale Statoilist selle… noh tead küll… pika vorstiga saia.
Mina: Hot dogi?
K: selle jah!
————-
Mina: Mis tänaval sa nüüd oled?
K: Kui ma pead pööran väga kiiresti siis on kõik ähmane.
Mina: Mis tänaval sa oled?
K: Suurel.
Mina: Kas sa oled Zeppelinist möödas?
K: Ei tea.
Mina: Aga Aurast?
K: Ei tea.
Mina: McDonaldsist?
K: Jaaa!Ma nüüd lähen üle tee.
Mina: Oehh. Kus sa nüüd oled? Pattaya juures?
K: Mis see Pattaya on?
Mina: (mõeldes, kuidas K seda võiks tol hetkel näha) Suur rõve värviline maja palmide ja autoga.
K: Ei! Ma olen…Aiida juures.
Mina: Mida?
K: Ma olen Aiida juures.
Mina: Sa oled Aida tänaval?
K: Siin jah. (hakkab Aisha laulu laulma).
——————–
K: Ma olen Tolstoi tänaval. Siin on üks kirik ka. (Tolstoi tänaval pole kirikut)
———————
K: Tapa mind palun kusagil soojas kohas ära. Mul on külm.
———————
Noormeeste M-i ja K telefonikõne lõpp hommikul paar minutit enne kella 4 hommikul.
K: … ja M!
M: Mida?
K: Ära tee ülepeakaela mingeid otsuseid.
M: Mida? Nagu…
K: Vaata ette, et sa rasedaks ei jää!
M: (shokeeritud vaikus M poolt.) Emm…ok. Tsau.
———————–
S: Ma olen ülbem kui Baari-Paavo.
———————–
M.L.(tuntud pleikarmees): Mul on sulle uudiseid!
Mina: Sa oled rase?
———————–
K(kahele neiule, oma korteris): Kes teid kapist välja lasi? Minge kohe tagasi kappi. Õige naine on kapis ja vait.
—————-
Filed under: Määratlemata
Lugesin just paari blogi. Kõik olid sellised ilusad, toredad ja positiivsed. Hetkeks hakkasin juba mõtlema, et järsku peaks ka ise fookuse rohkem ilusatele asjadele suunama. Et ilu ja päikesepaistet ja värki. Ma kahtlustan, et ma vist ei oska nii kirjutada. See oleks umbes nii nagu Kaur Kender ja Sass Henno otsustaksid hakata lasteraamatuid kirjutama.
Filed under: Määratlemata
Kogu lugu algab sellest, kuidas ma sattusin Tallinn-Antalya perelennule. Üldiselt lapsed kas naeravad või nutavad, kõik on kas hästi või halvasti – nad pole kunagi ükskõiksed. Küll aga on alapsed alati häälekad. Pole vahet, kas neil on sealjuures hea tuju või mitte.
Peale 3 tundi ja 45 minutit piinasid ühes lennukis 30 lapsega, kes olid kõik vanusevahemikus 0-5 ja keda ma palava kirega mõrvata tahtsin, jõudsin ma siiski Antalya lennujaama. Astunud lennujaama bussist maha, ronisin trepist üles ja läksin viisat ostma, kuna nii oli Marta mind instrueerinud.
No mõeldud-tehtud. Läksin. Minu järgi kohe ka kogu see ülejäänud kari puhkama sõitnud lambaid. Trügisid mu selja taga ja proovisid isegi järjekorras vahele ronida. Minu arust inimesed, kellel on lapsed, muutuvad täielikult ebaviisakateks olenditeks, arvates, et kuna neil on laps, või veel hullem lapsed, siis peaks kogu ülejäänud elanikkond tegema kooris ‘aww’ ja neid igal pool ette laskma. Mina nii ei arva. Enamus lapsevanemaid muutub enesekeskseteks ülbikuteks, kes tõmbavad end poole lennu peale juba nii umbe, et lasevad oma lapsel mööda lennukit joosta ja igasuguste võõraste tädide (loe: minu) sülle ronida, juukseid ja läpakat käppida ja muud meelidvat. Guess what? Mitte kõikides naistes ei ärka otsekoheselt emainstinkt. Do I look like a people person? Obviously so.
Suutsin siiski massimõrva vältida ning selleks ajaks kui me maandusime olin juba nii apaatne, et see laps, kes minu ees 50 minutit järjest üürgas nagu udupasun, ei pannud mind enam kulmugi kergitama.
Enne veel kui me maandumist alustasime, sain end natuke oma pleieriga lohutada, kuid hiljem palus stjuardess mul ka selle eemaldada. Siis ma olingi nende meelevallas. Minu kõrval istus mees, kes ilmselt kartis lendamist ja oli end terve lennu püüdnud erilise eduta pildituks tõmmata. Tema kõrval ilmselt tema pensionärist ema, kes rääkis tihti lehmadest ja karudest. Õigupoolest, ega ta muust ei rääkinudki. Minu taga sellised suurepärased lapsevanemad, kes olid mõlemad ikka päris metsas lõpuks omadega ja kelle lapsed lihtsalt kriiskasid. Nad ei osanud muud teha kui öelda: ole vait! Jeesus sellega saaks mina ka hakkama. Veel lookles minu lähedalt mööa vetsusaba ja seal seisvad suurepärased keskklassi emad mõistsid hukka neid jobukaid minu ees ja nende lapsi. No rohkem siiski vanemaid. Jumal küll. Kes ütleb võõrale inimesele, et miks sa need lapsed tegid kui sa nendega midagi teha ei oska? No nii ikka ei öelda. Isegi mina ei ütleks. Jobud united.
Tagasi lennujaama, kus ma juba kohal olen ja need orbikud mind oma tavaaariga ribidesse togivad. Tunnen ennast nagu mingi hellitatud rikkuri laps, kes peab ennast kogu sellest perepuhkusest natuke paremaks. No sorry. Tõesti pidasin. Ma ei tea, miks ma sellisele perelennule sattusin, aga kuna ma olin seal üksi nende meelevallas ja nad vaatasid mind mu läpakaga nii et “vaat kus tuli nüüd ärinaist mängima”, kuigi mina olin sellest peata karjast ainus, kes suutis esimesena ära jagada – kallikesed, enne viisa, siis passikontroll. Ju ma natuke olin ka parem. Aga ainult natuke. Trügimine on ebaviiskas! Mind tõesti ei huvita, mitu last teil on.
Sain oma pagasi ja läksin lennujaamast välja, peale seda kui olin oma veidi hüsteeriliselt ülekaitsvale emale sõnumi saatnud ja selgitanud, kui lähedale ma just olin massimõrvale jõudnud. Lennujaama ees ootas mind Murat, kes oli minu programmikoordinaatori poolt saadetud mind vastu võtma ja saatma… kuhugi kuhugi. Ma ei teadnud täpselt kohe kuhu. Muratil oli kaasas ka miski-keegi aserbadzaani noormees pluss veel autojuht. No tere tore. 3 võõra türklasega autos, mille destinatsioonis sa pole kindel. Aknast nägin kahte hõlstis kuju minust mopeedil möödumas.
Lõpuks jõudsime ilmselt Murati sõprade juurde. Türgi perekond. Selline tavaline. Ema isa, 3 poega ja vanema. Minu käesti küsiti umbes 5 korda, kust ma tulen ja nende 2 teismelist poega vaatsid mind kui ilmaimet. Pereema oli ülihoolitsev olenemata sellest, et ta eriti inglise keelt ei osanud. No vat näedsa siis, istungi siin elutoas ja valmistun kohe magama minema.
PS: Marta saatis mulle sõnumi, et istub 30 moslemiga ühes bussis ja tal on rist kaelas. Lubas mind öösel musitama tulla.
PPS: Ma vaatan praegu türgikeelset filmi Christina Appelgate’i (tead küll Kelly Bundy) ja Cameron Diaziga. Vabandust, öelge mulle üks hea film, kus Cameron Diaz on mänginud? Minu arust on ta ikka ajudeta bimbo. Õnneks ei pea ta selles filmis oma tegelikust minast eriti kaugenema. Kolmas chikk, kes on samuti osa sellest sõbrannadebandest, on samuti tuttav, kuid ma pole kindel kus tema on mänginud. Kummalisel kombel on suutnud just too siiani kõige sümpaatsema mulje jätta. Tõeline chick flick film on. Türgi keeles loomulikult. Cameron Diaz ja Cristina Appelgate tantsivad märjas mitte kokkusobivas pesus. Christina rinnahoidja on roosa ja litritega ja tal on bokserid jalas ning Cameronil on seljas Ameerika lipule sarnanevad bikiinid ja vanaemamõõtu lillelised hiigalsuured aluspüksid. Jumal mis filmid! Maitselagedus rokib. Girls – match your undies!
(Remark hommikul kell 6:30*)
* Tean, kus see kolmas chikk mängis. Cruel Intentions. Tema on see väike süütuke, kellele Ryan Philippe joodab „ice tead” ja kes selle peale ütleb:”Well its not any kind of ice tea I’ve ever had. Philippe selle peale: „Yes, it’s Long Island.”
On tulnud ette juhuseid, seega lisan sõbramehe poolest väikese vabas vormis kirjelduse sellest, mis täpselt on Long Island Ice Tea.
*Long Isalnd Ice Tea’ks nimetatakse alkohoolsete beveratuuride segu ehk kokteili, mis koosneb rummist, ginist, tequilast, viinast, cointreaust, coca-colast ja laimist või sidrunist. See on väga vabas vormis selgitus ning ühtlasi ka kõige traditsioonilisem Long Island, mida võib leida. Samas on sellest erinevaid variatsioone. Vaaata ka Eesti, Tartu, Wilde pubi, 3 Mile Long Island Iced Tea. Tarbida mõõdukates kogustes. Võib tekitada sõltuvust.
PS2: Three Mileri Klubi, millal on järgmine koosolek?
Filed under: Määratlemata
Olen jah. Ma tean, et ma pole jälle kirjutanud. Asi pole selles, et elu, jumala eest, igav oleks. Oh ei! Just vastupidi! Ikka väga huvitav on, aga see huvitavus tingib tulemuse, et väga kiire on pidevalt. Sellest johtuvalt ei leidu piisavalt tunde ööpäevas, et siia oma äärmiselt tavalistest ja üldsegi mitte huivtavatest seiklustest siin ja sealpool normaalsuse piire kirjutada.
Viimase nädala kohta (20-28 oktoober) on mul vabandus ka – ma olin Türgis, kus wordpressile ligipääs on esimese astme kohtu otsusega see ja too, keelatud. Kärt arvas, et ju on minu blogi Türgi vagade inimeste jaoks liig mis liig ja ilmselt olen ma avaldanud liigselt pornograafilist ja shokeerivalt materjali. Ma ei vaidle vastu, vaid paste’in siia oma kahe esimese päeva muljed Türgist. Ei saa just väita, et elu ainult lust ja lillepidu oleks.
Ahjaa. Pole middagi teha, et ma nii nõme olen. Püüan end tulevikus parandada. Võibolla lähen lausa rehab’i. See on viimasel ajal väga in, nagu ma olen märganud. Kui ma juba olen nõmedusest võõrutusravil, siis olen ma veelgi moodsam ja jätkan samal ajal nõme olemist.
Ääremärkus 1: See post on kirjutatud umbes 30 minutilise une tulemusena viimase 36 tunni jooksul.
Ääremärkus2: I love airports. Aga sellest kunagi hiljem.
Filed under: Määratlemata
Kas tundub, et emajõe ibizas on kuidagi rahulikuks jäänud? Vesi Anne kanalis enam ei haise, noored enam Kaarsilla peal ei seksi ja pidu ei käigi hommikuni? Oh, aga siis on eksimus suur! Pidu käib meil siin hommikuni ja ilmselt pole ka Kaarsild väga suur tabu, kuna just sellise uudise võis leida neljapäeval Elu24jast. Anne kanali vett pole käinud kontrollimas.
Kolmapäev jõudis jälle kätte uskumatu kiirusega ning peale mitmepäevast kooliskäimist leidsin ma, et väike drink ja tants on end täiesti õigustanud. Nii ma siis seadsingi onma sammud K ja M-i poole, kellel oli loomulikult juba pidu täies hoos. Taarat oli neile jälle rohkem kogunenud kui varem ning mõlemad väitsid siiani põikpäise järjekindlusega, et see on just teine nende alkoholilembesest polütipsia (loe:sage joomine) all kannatavast duost, kes pidevalt neile erinevat klaas – ning plastmasstaarat juurde tekitab.
Poole 1 paiku kõndisime mina, M ja Suitsiidne Füüsik (K keksis) Illusiooni poole, kus loomulikult oli jälle igasuguseid piire ületav järjekord. Mõistmatuks on mulle igal korral jäänud see, et mida rohkem ma joonud olen, seda kiiremini ma sisse saan. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Järjekorras kohtusin üle pika aja KT-ga kuid pikemad jutuajamised jäid sedapuhku katki, kuna M pillas oma autojuhiloa ja mina suunasin tema tähelepanu sellele: “Vaata, keegi on oma dokumendid maha pillanud. Näe, anna need Mariannele.” M: “See on minu juhiluba.” Seepeale polnud ma kade avaldama, et minu arvates on M lubade pildil väga naise moodi. Jah, kui tahad midagi öelda õigel ajal õiges kohas, siis küsi minult. Mina ütlen alati valesid asju.
Klubis polnud jälle ruumi. Seekord sprotid suurema osa ajast tantsisid karbis. K ja M avastasid enda jaoks kokteili nimega Illusion Suprise, mis maitses nagu suhkruvatt. Lisandiks oli kena roheline (ja äärmiselt magus) kokteilikirss. Mõni ütleks, et tõeline naistekas – K-le ja M-ile meeldis see väga ning nad võrdlesid seda koogiga. Alkoholiga vedel kook. Tehkem palun omad järeldused, kuna mina ei kavatse oma pead nende temegmisega pakule panna.
Veidi enne kella 2te (täpsemalt 11 minutit enne 2te, keset Illusioni tantsupõrandat), arvasime me M’i ja Suitsiidse Füüsikuga, et me ei viitsi rohkem tantsida ja läheme hoopis Statoili, et end enne kella 2te vastavate beveratuuridega varustada. Mõeldud-tehtud. Mina ja M jooksime ning tegime kiirkõndi vaheldumisi, et õigeks ajaks Statoili jõuda. Suitsiidne Füüsik ei jooksnud. Ta valis oma võimetele vastava kõnnikiiruse.
Veidi peale 2te jõudsime Uue tänava alkohoolikute paleesse ning siinkohal peangi ütlema, et kui keegi arvab, et pidu enam ei kesta poole kuueni siis te eksite. Kestab. Mis siis, et Suitsiidne Füüsiik magas enne minekut köögis pliidi ees. Mis siis, et kella poole viieks magas M laua all kaisukaru siiralt kaenlasse haaratult. Mis siis, et mina ja K kaklesime viimase tund aega arvuti ees muusikat valides. Ja mis siis, et kui Andreas ja Kati lahkusid siis olid nad juba kindlasti siiralt kained. Mis siis.
Neljapäeva öösel oli linn rahvast täis kuna meie kallis Alma Mater tähistas oma 375. sünnipäeva. Kui juba terve nädala oli linnas vanades ‘apollo’ teklites ringi sagimas nähtud vanade vilsitlase horde, siis ei andnud see võrreldagi sellega, mis neljapäeval näha oli. Peale rongkäiku, Toomemäel K. Komissaarovi poolt kokku pandud müsteeriumit ja meeletut tulevärki oli linn järsku rahvast täis. Mina, Agraarbeib, E ja Priit läksime Beers Colorsisse istuma, kuna P oli ometigi turist Tallinnast ja teda tuli tutvustada kohaliku elu-oluga. TK oli seal, ning kasutas loomulikult kohe juhust, et mind alkohoolikuks tembeldada. Tahaksin teda siinkohal tänada ning soovitaksin hankida peegel, et näha tõelist alkoholisõpra. Veidi enne sulgemist ühinesid meie seltkonnaga ka K ning Annes ning, ega siis kell 12 ju ometi koju ei minda, lihtsalt sellepärast et BCP oma uksed sulgeb. Ei. Mis siis, et minul ja K-l oli hommikul kell 8 loeng. Ei. Siis minnakse Uue tänava palesse ja istutakse kuni kella 3meni. K lubas mitte üldse magama minna ja kindlasti hommikul 8sasse loengusse jõuda. Mina omalt poolt lubasin talle helistada, juhuks kui ta peaks siiski tol ööl silma looja laskma. Jätsingi nad kahekesi kolmapäevaöiselt pooliku aramise pudeliga ja mõtlesin trepist alla minnes, et see oli ilmselt väga halb mõte.
Ja mul oli õigus. Veidi seitse läbi helistasin ma K-le ja küsisin, et kuidas selle loenguga siis ikkagi on. Tagant kostis klaverimuusikat, kuid ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kuna K läpakas leidub tõepoolest igasugust muusikat. K esimesed sõnad mulle olid: “Kuula kui ilusti Erki klaverit mängib.” Oletasin, et ju ta siis leidis mingi uue artisti nimega Erki. K lubas loengusse ilmuda ja nii me leppisime kokku, et kohtume seal.
8 läbi 10 minutit heliseb telefon. ‘Kuule, ma avastasin, et ma polegi kesklinnas. Olen kuskil… oota ma näen bussipeatust, jooksen selleni. (müt müt müt) Teguri. Ma olen Teguri bussipeatuses. Tead, ma kardan, et ma võibolla ei jõuagi õigeks ajaks loengusse.’ (No kas tõesti?!) Soovitasin K-l tulla takso või bussiga, aga selle asmele valis ta võiamluse joosta kesklinna. Ta tõepoolest jõudis loengusse, seda võib tema auks öelda. Võib isegi öelda, et õnneks tal polnud sellist… sportlasehaisu küljes, kuna ta lihtsalt haises nii võimsalt alkoholi järgi ja teatepulgana oli tal käes kilekotti mähitud pooleliitrine viinapudel. K istus peaagu graatsiliselt minu kõrvale (2 sekundit hiljem lennutas ta oma telefoni kogemata 2 rida allapoole ning asus seda siis kokku panema). Minu reas istuvad chikid lõpetasid klõbistamise ja sosistasid omavahel: ‘Uhh! Kas see poiss on veel purjus?!’ Ma soovitasin K-l rohkem sisse ja vähem välja hingata, kuna ma kahtlustasin, et muidu jäävad meist ka 2 rida üleval ning allpool istuvad inimesed purju. K ikka hingas välja ka. No keegi mind kunagi ei kuula. Üldsuse huvides (ning enda huvides ka, kuna mina pidin K autoga tol päeval kell 15 hakkama Tallinna sõitma) hakkasin K-d vaiskelt veenma, et võib-olla oleks hea mõte minna Wernerisse hommikust sööma. K lõpuks nõustus ja nii me sammud Wernerisse seadsimegi. Viinapudeli panin ma enne seda diskreetselt oma kotti, et vältida asjatuid küsimusi.
Mehed! Mis lõhnad teil nokast tulevad!
Filed under: 1
Mu pea valutab. Eile läks jälle natuke käest ära.
Seda, et asjad nii käest ära lähevad, ei osanud ma loomulikult ka oma kõige meeletutemates kujutlustes ette näha, kui ma mööda vihamärga Rüütli tänavat Kärdu poole läksin. Sinna jõudes avastasin ma, et E on just ärganud ja mitte just kõige värskem õunake, K ja Kristel mängisid Heros of Might and Magicut.
“Ähh kuhu see kadus? See oli meil ju olemas! Meil on spelle juurde vaja! Selle ehitamiseks pole meil piisavalt kulda! Meil on 0 kulda!”
E vaatas mulle abitult otsa ja ütles, et ma olen jumala kingitus. Hetkel ilmselt olingi. Siis märkas mind ka K ja palus, et ma neile pelmeene praeks. Paterdasin külmkapi juurde, kust vaatas mulle vastu 2 kilogrammine kott pelmeene ja pudel kirsi peeti. Sel ajal kui ma pelmeene valmistasin lõppes matsh T&E versus Kirsipeet 1-0 meie kasuks ning E arvates olid pelmeenid suurepärased. Pakspersed mängisid edasi Herosit.
Peale rasket matshi kirsipeediga otsustasime me minna noormeeste K ja M poole Pika tänava residentsi, haarasime tee pealt kaasa Jagtraumi ja Fantat ning voila! nalja kui palju. K ja M olid juba joonud viina, viskit ja rummi. K rääkis mulle, et teisipäeval olevat nad vaadanud Simpsonite filmi ja seega olid nad sunnitud jooma viskit. Vaesekesed. Ma ei küsinud, kus täpselt oli seos Simpsonite filmi ja viski vahel. Noormees K valas oma viimase 50-50 rummi ja koola sisse ka päris tervisliku sortsu meie Jagtraumist. Ma proovisin – see oli üks jäle rüübe, aga sellegipoolest nõusutus K väga suuremeelselt laenama mulle oma ladina keele õpikut, kuna ta ju ise pole üheski loengus käinud ja regas ennast üleüldse ainelt maha. Noormees K lubas oma emal koostada lepingu, mille kohaselt ma nõusutun maksma 10 000 kr kui ma peaksin juhuslikult tema õpiku ‘ära lugema’.
Kärdul tekkis jälle fotofanatism ja ta asus õnnelikult kogu seltskonda fotografeerima. Minust ja K-st sai ta umbes 3 pilti, milledest ühe (sellel mille kõige pikemalt säärejooksu oli. mitte K enda oma.) lubas K tasutapildiks panna.
K ja M elavad Illusiooni kõrval, seega polnud meil sinna just väga pikk matk. Lausa imekspandav, kuidas Illusiooni saab seda kiiremini sisse, mida rohkem sa joonud oled. Ma oleksin võinud näidata klubikaarti, aga ei. Näitasin vist seda ühekordset kaarti, millega septembris korra tasuta saab ja surusin end sisse.
Nagu kilud karbis. Sprotid. Vabandust, aga CT oli ikka parem. Varem oli rohi rohelisem ja taevas sinisem.
Klubi polnud muidu midagi märkimisväärset v.a selle osad asukad ,kes olid tõeliselt teiselt planeedilt. Sealhulgas mõned, kellega ma isiklikult tuttav olin.
Kes on purjus läheb ära koju magama. Järgmisel hommikul olin ma kuni kella 13neni õndsalt purjus ja siis algas mul loengus meeletu peavalu. Ma kannatasin 2 järjestikusest loengust 1 välja ja kadusin siis oma õuna ja jääteega. Hurda pargis pidin vahaepeal istuma, et jõudu koguda, kuid ega siis sellega päeva kurioosumid ei lõppenud. Tähe tänaval peatas mind haisev, kuid igati viisakas pumps. Pruuni värvi kaabu ja püksid, tumesinine pintsak ja veneaegsed märgid rinnas. Kergitas mulle kaabut ja ütles: “Vabandage kaunis neiu. Vabanadage!” Tavaliselt ma ei reageeri sellistele vestlusearendustele, kuid sel korral oli ta kohe mu kõrval ning mul ei jäänud muud üle kui talle otsa vaadata. Ma värisesin hommikul joodud kohvist, mul olid külmavärinad ja pead lõhestav valu keset kolpa.
“No mida?”
“Vabandage, vabandage kaunis preili…”
“Nooh. Ruttu ruttu nüüd!” (Ma kartsin et ma kukun kokku, kuna värinad olid tugevamad ja mul oli vist ka külm higi otsa ees.)
“Vabandage kaunis preili… kas te teate kas siin lähedal kuskil on tantsusaali?”
No jeerum küll. sellist asja polnud minult küll kunagi varem küsitud. Mul oli suur kiusatus saata ta Discovery ukse taha logistama, aga mul polnud jõudu, et sellist vingerpussi mängida.
Mõmisesin talle:”Siin ei tantsita.”
*Seda posti nüüd peaagu üle poole aasta hiljem lugedes tuleb mulle peale väga fear-and-loathingulik tunne. Ja tõepoolest mäletan ka seda õnnetut pohmelli. Külmavärinad, lõheastav peavalu ja muud värinad pole siinkirjaniku liialt kireva fantaasia vili vaid tõepoolest eksisteerinud tundmused.
How long could we maintain? I wondered. How long until one of us starts raving and jabbering at this boy? What will he think then? This same lonely desert was the last known home of the Manson family; will he make that grim connection when my attorney starts screaming about bats and huge manta rays coming down on the car? If so, well, we’ll just have to cut his head off and bury him somewhere, ’cause it goes without saying that we can’t turn him loose. He’d report us at once to some kind of outback Nazi law enforcement agency and they’ll run us down like dogs. Jesus, did I say that? Or just think it? Was I talking? Did they hear me?
Filed under: Määratlemata
Ma peaks enda üle peaaegu et uhke olema. Ma olen olnud siin peaaegu 3 nädalat (miinus 2 nädalavahetust) ja ma pole kordagi klubis käinud. Ma tean,et see kõlab nagu ma oleks tõeline klubivärd, aga tõele au andes – eelmisel semestril ei möödnud peaaegu nädalat kui ma poleks kordagi CTs olnud. See teeb minust ilmselt olen eks-klubivärdi. Olgu. Keegi pole täiuslik.
See-eest võin ma nüüd peaaegu nohikuna kvalifitseeruda. Ma jõuan alati koju enne kella kahte (öösel). Alati. Kuigi nohikud peaksid vist tehniliselt võttes siis juba koolitükid olema ammu ära teinud ja liniku heegledamise voodi kõrvale öökapile pannud. Arenemisruumi ilmselt veel on.
Eile oli Merili sünnipäev Otepääl. Ma jõudsin napilt bussile ja istusin kusagil sõiduki tagaosas lõbusate noorte seltskonnas ning püüdsin endale pleierit kuulates reisi talutavaks muuta. Lõpuks peale pooletunnist sõitu palusin ma enda kõrval istuvaid noormehi mulle signaliseerida, kui Otepää tuleb, sest siiani pole ma Otepääga lähemalt tegemist teinud (v.a. korrad kui ma Kuutsemäelt tagasi sõites sealt lähedalt möödunud olen). Poisid lubasid mind sõbralikult aidata ja enne kui ma arugi sain olid umbes 7 inimest lubanud mulle teada anda, kui me Otepääle jõuame. No sellega oli vähemalt korras. Ilmselgelt oli möödasõitmise võimalus sellega välistatud.
Merili teatas, et ma peaks talle helitama kui ma Otepää piirile jõuan, mida ma ka tegin. Minule antud instruktsioonid olid järgmised:”tule mööda peatänavat kuni mäeni ja siis pööra mööda Mäe tänavat paremale. Teine maja. See on tegelikult väga lihtne.”
Lihtne siis lihtne. Esimene ülesanne: leia üles milline on peatänav. Peale 2 uut sõbralikku inimest (2 tüdrukut Saaremaalt, kes teadsid peaaegu sama vähe kui mina, kuid siiski olid ilmselt nimetatud linnas varem viibinud) sain ma teada, et peatänavaks osutus tänav, mis kannab nime Lipuväljaku, kuid see polnud veel kõige veidram osa asjast. Kõndisin edasi ja uurisin, kus pool täpselt on Pühajärv (jaa ma tean, minusugune orb pole ka Pühajärve ääres käinud. Pühaduseteotus. Mis eestlane ma ka olen.) Jälle aitasid mind Otepää sõbralikud asukad. Tundub, et see giidindus ikka tasub ära. Kõndisin edasi, möödudes teel ööklubist Help ja kohalikust linnavalitsusest. Virulombi tänav. See on vist kõige veidram tänavanimi, mida ma tean. Leidsin veel grupi sõbralikke inimesi, kes kinnitasid, et ma tõepoolest olin õigel teel. Lõpuks jõudsin ma ka Mäe tänavale ja kuulsin kusagilt juba Merili häält, mida ma arvasin endale alguses viirastuvat.
Ei viirastunud. See suur valge torniga maja oligi õige maja ja oi seal oli palju inimesi. Eelnevalt olin ma neist tuttav kolmega (miinus Merili). Võiks arvata, et järgnes meeletu pidu öö läbi? Aga siiski ei. Kella 00.00i paiku tabas mind meeletu migreen ja ma kobisin ülemisele korrusele, et nautida kolme ibuprofeeni seltskonda koos pudeli siidriga, üritades siis ülejäänud öö tulutult magada. Noormehed T ja A sakutasid mind siis varbast kui ma olin parajasti suutnud 10 minutit magada. Ma teatasin uneseguselt näppu üles tõstes:”Ärge mind praegu äratage. Ma võin väga-väga kurjaks saada.” Ilmselt suutsin ma mingil hetkel magada ka kauem kui veerand tundi, sest hommikul rääkis preili Hein mulle järgneva loo:
Käisime sinu toas korraks (seal oli nimelt peale minu voodi veel 4 voodit). Ma ei mäleta täpselt, mis me seal tegime, aga sa magasid väga ilusti. Sa magasid kõhuli, nii et käed olid pea all ja jalad pahkluude koha pealt risti. Mu sõber ütles, et vaata kui ilusti see tüdruk magab. Täiuslik. Ära liiguta. Lihtsalt vaata. Nad olevat 5 minutit mind lihtsalt vaadanud ja siis ära läinud. Peale seda oli sõber palunud tal korraks oodata ja tagasi tulnud, et mulle viimane pilk heita.
Jah teate, ma olengi siis kõige ilusam kui ma olen oma hoodie kapuutsi pähe tõmmanud, tulutult oma migreenise peaga tekki otsinud ja otsustanud siis teksade ja dressikaga pea patja suruda ning ignoreerida ülejäänud maailma. Ma olen alati öelnud, et ma olen selja tagant ilusam.
Kogu selle sünnipäeva juures polnud siiski parim terve pidu ise, vaid hoopiski sellele järgnev hommik. Minu tuppa otsustasid kell 8 sisse sadada Toomas Runnel ja co, kes tulid oma kamraadi äratama, et hakata siis Tartu poole sõitma. Seda tehes suutsid nad loomulikult ka kõik teised magajad üles ajada. Komberdasin alla ja otsisin üles oma lemmiku köögitehnika saavutustest – kohvimasina. Kohvimasin on konkurentsitult minu lemmik. Kui seda pole ja leidub presskann siis on veekeetja ka tore. Köögikombainid, mikserid, leivategemismasinad, kartulikoorijad ja röstrid ei saa ligilähedalegi. Külmkapp meeldib mulle ka. Pliit ja ahi ühes isikus on ka toredad.
Kohvi sai valmis. Külmkapis oli majoneesi, viina, piima ja lastevorsti. Kapi peal oli veel kooki ja veidi kurki. Piim on siin siiski see põhitegelane. Mina, Jürgen ja Mariliis istusime köögi laua taga ja vestlesime mitu tundi taimetoitlusest, pärilikest tunnustest, detailplaneeringutest ja religioonidest. Viimaks saabus alla ka sünnipäevalaps isiklikult, kes oli vägagi elus, rõõmus, roosa ja rahulik. Selle hommiku Massive Pohmelli auhinnad saavadki Katriin, Pets ja Pips. Katriini esitlus oli lihtsalt humoorikas, Pipsu esimesed sõnad Merlile, kui viimane ta kell 11 üles ajas olid : Mine p***i! ja mul on sügav uskumus, et Black Booksi tegelaskuju Bernard Black põhineb tegelikult Merili sõbral Petsil. Pets nimelt arvas, et ta võiks lausa õppetunde anda, kuidas juua. Seda rääkis ta siis kui avas esimest pudelit Ice’i. Pets oli ilmselt see, kes oli tõepoolest suutnud olla kõige rohkem off the right track. Tema ja Pips meenutasid lausa hirmuäratavalt Bernardit ja Frani. Manny oli veel puudu, kuid Pets alias Bernard arvas, et just sellise naise nagu Pips peakski ta endale võtma ja püüdis Pipsut veenda järgmisele peole edasi minema. Pips keeldus vägagi selgelt ja oli peaaegu pisarais avastades, et ta peab bussiga Tartu poole tagasi minema. Pets oleks peaagu rõdult naeru pärast alla kukkunud kui ma pobisesin sõnad: Beard seeking missle.
The end.
