Filed under: Määratlemata
Olen jah. Ma tean, et ma pole jälle kirjutanud. Asi pole selles, et elu, jumala eest, igav oleks. Oh ei! Just vastupidi! Ikka väga huvitav on, aga see huvitavus tingib tulemuse, et väga kiire on pidevalt. Sellest johtuvalt ei leidu piisavalt tunde ööpäevas, et siia oma äärmiselt tavalistest ja üldsegi mitte huivtavatest seiklustest siin ja sealpool normaalsuse piire kirjutada.
Viimase nädala kohta (20-28 oktoober) on mul vabandus ka – ma olin Türgis, kus wordpressile ligipääs on esimese astme kohtu otsusega see ja too, keelatud. Kärt arvas, et ju on minu blogi Türgi vagade inimeste jaoks liig mis liig ja ilmselt olen ma avaldanud liigselt pornograafilist ja shokeerivalt materjali. Ma ei vaidle vastu, vaid paste’in siia oma kahe esimese päeva muljed Türgist. Ei saa just väita, et elu ainult lust ja lillepidu oleks.
Ahjaa. Pole middagi teha, et ma nii nõme olen. Püüan end tulevikus parandada. Võibolla lähen lausa rehab’i. See on viimasel ajal väga in, nagu ma olen märganud. Kui ma juba olen nõmedusest võõrutusravil, siis olen ma veelgi moodsam ja jätkan samal ajal nõme olemist.
Ääremärkus 1: See post on kirjutatud umbes 30 minutilise une tulemusena viimase 36 tunni jooksul.
Ääremärkus2: I love airports. Aga sellest kunagi hiljem.
Lisa kommentaar Seni, siiani
Lisa kommentaar