Filed under: Määratlemata
Kogu lugu algab sellest, kuidas ma sattusin Tallinn-Antalya perelennule. Üldiselt lapsed kas naeravad või nutavad, kõik on kas hästi või halvasti – nad pole kunagi ükskõiksed. Küll aga on alapsed alati häälekad. Pole vahet, kas neil on sealjuures hea tuju või mitte.
Peale 3 tundi ja 45 minutit piinasid ühes lennukis 30 lapsega, kes olid kõik vanusevahemikus 0-5 ja keda ma palava kirega mõrvata tahtsin, jõudsin ma siiski Antalya lennujaama. Astunud lennujaama bussist maha, ronisin trepist üles ja läksin viisat ostma, kuna nii oli Marta mind instrueerinud.
No mõeldud-tehtud. Läksin. Minu järgi kohe ka kogu see ülejäänud kari puhkama sõitnud lambaid. Trügisid mu selja taga ja proovisid isegi järjekorras vahele ronida. Minu arust inimesed, kellel on lapsed, muutuvad täielikult ebaviisakateks olenditeks, arvates, et kuna neil on laps, või veel hullem lapsed, siis peaks kogu ülejäänud elanikkond tegema kooris ‘aww’ ja neid igal pool ette laskma. Mina nii ei arva. Enamus lapsevanemaid muutub enesekeskseteks ülbikuteks, kes tõmbavad end poole lennu peale juba nii umbe, et lasevad oma lapsel mööda lennukit joosta ja igasuguste võõraste tädide (loe: minu) sülle ronida, juukseid ja läpakat käppida ja muud meelidvat. Guess what? Mitte kõikides naistes ei ärka otsekoheselt emainstinkt. Do I look like a people person? Obviously so.
Suutsin siiski massimõrva vältida ning selleks ajaks kui me maandusime olin juba nii apaatne, et see laps, kes minu ees 50 minutit järjest üürgas nagu udupasun, ei pannud mind enam kulmugi kergitama.
Enne veel kui me maandumist alustasime, sain end natuke oma pleieriga lohutada, kuid hiljem palus stjuardess mul ka selle eemaldada. Siis ma olingi nende meelevallas. Minu kõrval istus mees, kes ilmselt kartis lendamist ja oli end terve lennu püüdnud erilise eduta pildituks tõmmata. Tema kõrval ilmselt tema pensionärist ema, kes rääkis tihti lehmadest ja karudest. Õigupoolest, ega ta muust ei rääkinudki. Minu taga sellised suurepärased lapsevanemad, kes olid mõlemad ikka päris metsas lõpuks omadega ja kelle lapsed lihtsalt kriiskasid. Nad ei osanud muud teha kui öelda: ole vait! Jeesus sellega saaks mina ka hakkama. Veel lookles minu lähedalt mööa vetsusaba ja seal seisvad suurepärased keskklassi emad mõistsid hukka neid jobukaid minu ees ja nende lapsi. No rohkem siiski vanemaid. Jumal küll. Kes ütleb võõrale inimesele, et miks sa need lapsed tegid kui sa nendega midagi teha ei oska? No nii ikka ei öelda. Isegi mina ei ütleks. Jobud united.
Tagasi lennujaama, kus ma juba kohal olen ja need orbikud mind oma tavaaariga ribidesse togivad. Tunnen ennast nagu mingi hellitatud rikkuri laps, kes peab ennast kogu sellest perepuhkusest natuke paremaks. No sorry. Tõesti pidasin. Ma ei tea, miks ma sellisele perelennule sattusin, aga kuna ma olin seal üksi nende meelevallas ja nad vaatasid mind mu läpakaga nii et “vaat kus tuli nüüd ärinaist mängima”, kuigi mina olin sellest peata karjast ainus, kes suutis esimesena ära jagada – kallikesed, enne viisa, siis passikontroll. Ju ma natuke olin ka parem. Aga ainult natuke. Trügimine on ebaviiskas! Mind tõesti ei huvita, mitu last teil on.
Sain oma pagasi ja läksin lennujaamast välja, peale seda kui olin oma veidi hüsteeriliselt ülekaitsvale emale sõnumi saatnud ja selgitanud, kui lähedale ma just olin massimõrvale jõudnud. Lennujaama ees ootas mind Murat, kes oli minu programmikoordinaatori poolt saadetud mind vastu võtma ja saatma… kuhugi kuhugi. Ma ei teadnud täpselt kohe kuhu. Muratil oli kaasas ka miski-keegi aserbadzaani noormees pluss veel autojuht. No tere tore. 3 võõra türklasega autos, mille destinatsioonis sa pole kindel. Aknast nägin kahte hõlstis kuju minust mopeedil möödumas.
Lõpuks jõudsime ilmselt Murati sõprade juurde. Türgi perekond. Selline tavaline. Ema isa, 3 poega ja vanema. Minu käesti küsiti umbes 5 korda, kust ma tulen ja nende 2 teismelist poega vaatsid mind kui ilmaimet. Pereema oli ülihoolitsev olenemata sellest, et ta eriti inglise keelt ei osanud. No vat näedsa siis, istungi siin elutoas ja valmistun kohe magama minema.
PS: Marta saatis mulle sõnumi, et istub 30 moslemiga ühes bussis ja tal on rist kaelas. Lubas mind öösel musitama tulla.
PPS: Ma vaatan praegu türgikeelset filmi Christina Appelgate’i (tead küll Kelly Bundy) ja Cameron Diaziga. Vabandust, öelge mulle üks hea film, kus Cameron Diaz on mänginud? Minu arust on ta ikka ajudeta bimbo. Õnneks ei pea ta selles filmis oma tegelikust minast eriti kaugenema. Kolmas chikk, kes on samuti osa sellest sõbrannadebandest, on samuti tuttav, kuid ma pole kindel kus tema on mänginud. Kummalisel kombel on suutnud just too siiani kõige sümpaatsema mulje jätta. Tõeline chick flick film on. Türgi keeles loomulikult. Cameron Diaz ja Cristina Appelgate tantsivad märjas mitte kokkusobivas pesus. Christina rinnahoidja on roosa ja litritega ja tal on bokserid jalas ning Cameronil on seljas Ameerika lipule sarnanevad bikiinid ja vanaemamõõtu lillelised hiigalsuured aluspüksid. Jumal mis filmid! Maitselagedus rokib. Girls – match your undies!
(Remark hommikul kell 6:30*)
* Tean, kus see kolmas chikk mängis. Cruel Intentions. Tema on see väike süütuke, kellele Ryan Philippe joodab „ice tead” ja kes selle peale ütleb:”Well its not any kind of ice tea I’ve ever had. Philippe selle peale: „Yes, it’s Long Island.”
On tulnud ette juhuseid, seega lisan sõbramehe poolest väikese vabas vormis kirjelduse sellest, mis täpselt on Long Island Ice Tea.
*Long Isalnd Ice Tea’ks nimetatakse alkohoolsete beveratuuride segu ehk kokteili, mis koosneb rummist, ginist, tequilast, viinast, cointreaust, coca-colast ja laimist või sidrunist. See on väga vabas vormis selgitus ning ühtlasi ka kõige traditsioonilisem Long Island, mida võib leida. Samas on sellest erinevaid variatsioone. Vaaata ka Eesti, Tartu, Wilde pubi, 3 Mile Long Island Iced Tea. Tarbida mõõdukates kogustes. Võib tekitada sõltuvust.
PS2: Three Mileri Klubi, millal on järgmine koosolek?
Lisa kommentaar Seni, siiani
Lisa kommentaar
