Filed under: 1
Jah, te kõik ootate. Ja ma ei kirjuta. Ja te ootate veel. Ja ma ikka ei kirjuta. No olgu olgu. Paljastan jälle oma eraelu tõsiasju siin poolanonüümses ja muidu suurepäraselt innovatiivses internetikeskkonnas. Tegelikult ma ei ole kirjutanud, sest pole ju midagi eriti kirjutada. Ja peale selle, pole ma lihtsalt viitsunud. Mõlemad täesti normaalsed ja igati aktsepteeritavad põhjused.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. See juhtus natuke peale jõule ja natuke enne uut aastat, seega on kirjeldatav sündmus ilmselt minetanud oma väärtuse uudisena ja seda võib siin eespool avaldatud postide kombel( ehk siis poolanonüümses hüüdnime ja initsiaalide vormis) avaldada. Nimelt on mul tavapärase traditsiooni kohaselt kombeks pidada suuremad peod Tartus ja siis Tallinnas vaikselt lõõgastuda ( Tuletan siiski igaks-juhuks meelde, et igal reeglil on erand. Vahel isegi mitu.)
Kirjeldataval õhtul oli mul plaanis käia K.N-i juures väikesel veinil ja siis vaiskelt minema libiseda, enne kui ülejäänud seltskond mind BonBoni suudaks vedada. Kõik läks kenasti mu viie-tunni-plaani kohaselt ning ma pääsesin peale 5 pokaali veini kenasti trollipeatuse poole liiklema. Loomulikult ei lähe asjad just siis enamasti plaanipäraselt kui sa nagunii oleksid tegelikult pidanud terve õhtu istuma kodus ja klõbistama ennastunustavalt ÕE uurimistööd. No see selleks. Läks lihtsalt nii, et ühel hetkel leidsin end T.K, A.Z ja M. Perenimi Teadmata lauast ning kõrvallauast S ning lugematu arvu tema tuttavaid, kes osutusid lähemal vaatlemisel tuttavateks või vähemtuttavateks nägudeks. T.K rääkis joviaalselt, kuidas võtame kohe varsti takso (me kõik neljakesi saame ilusti koju. nii tore, kas pole?), ainult natuke oleme veel. Raha hoiame kokku ja lõbusam on ka. S ja K kõrvallaluast muutusid iga mööduva tunniga aina rahutumaks. Me T-ga arvasime, et UpUpi rummkoola on ilmselge petmine, kuna rummi maitse polnud meie kogenud maitsmismeelele tajutav ning otsustasime edaspidi Saku Kulla seltsis aega mööda saata. Mingil hetkel teatas S, et tema ja K lähevad nüüd koju ning jätsid meie laudkonnaolenemata õilsatest taksojagamisplaanidest UpUpi. Ega me siis ometi ei otsustanud ju ometi ka ära minna. Istusime ikka edasi ning leidsime veel aega, et minna läbi F-i tuttavate juurest kusagilt USA saatkonna juures asuvast korterist ning seejärel rõõmsalt sammud kodupoole seada. Või noh taksosse.
T.K puikles küll vastu, kuid me M-iga suutsime siiski veenda teda lahkumise vajalikkuses. Jõudsimegi kenasti meie rulaarsesse kodupiirkonda Tallinna lähistel. Kell oli 05.45 kui mina ja M kummaltki koolt T.K käevangu võtsime ja maja poole sammusime. S oli otsustanud lukustada välisukse (mille võtit mul loomulikult polnud) ning mitte vastata ka oma telefonile, seega ei jäänud mul muud ül kui T.K ja M-iga koos T.K köögis istuda, juustuviinereid teha ja vaadata, kuidas T suudab hävitada 400 g rosoljet ebainimliku kiirusega. No see ja paar banaani.
Õnneks olid jumalad siiski mulle armulised ja S vastas lõppude-lõpuks telefonile ning lubas mulle koduukse siiski lahti teha. You just must love your family.
Ja siit mõttetera veiniõpradele: See, kes üksi pudeli veini ära joob, pole mitte veinisõber, vaid lihtsalt joodik.
(Kreisiraadio)
Lisa kommentaar Seni, siiani
Lisa kommentaar
